Põhjuseid, miks Eesti naabrite Läti ja Leedu ees julgelt ei sammu, on omajagu. Üks peamine on kriisiaeg, mis jättis sügavama jälje ja lõi tegurid, mis võttis tiigrilt optimismi ja mitu head võimalust. Arakas on optimist ja leiab, et Eesti ettevõtete praegused investeeringud on hea märk. Peale selle pole tema sõnul vaid Eesti saatus välisinvestorite pagemine, sest ka mujal tõmmatakse oma koduturu ümber kerra.
Kui kuulata Eesti Gaasi soetanud Hanschmidti kirjeldusi näiteks Londonist, kus konverentsil pandi Eesti patta ääremaade Sambia ja Mongooliaga, siis see siiski näitab siia pilku heitvate investorite suhtumist. Ka Brüsselis nimetati Eestit perifeeriaks.
Samas oleks vale sõltuda vaid välisinvestoritest, kuigi viimasel ajal on palju juttu olnud nende langenud huvist Eestisse panustada ning on räägitud, miks see on meile halb. Majandusanalüütik Heido Vitsurile meeldiks, kui eestlased ise rohkem firmasid püsti paneks, sest see annab majandusele rohkem väärtust.
Tark samm osta
Ettevõtteid luuaksegi, aga nad vajavad aega kasvamiseks ja usalduse võitmiseks, et edukusega silma paista, nii et lahkuva kapitali ostmine näib praegu tark samm. Ettevõttele on tugevam alus juba pandud, tänu millele on kergem minna edasi. Kui firma eesotsas on nutikad juhid ja omanikud.
Majanduses vahelduvad tõusud ja mõõnad (aeg, kui pole tiigrit). Mõõnast nagunii ei pääse ja Eestist ei saa tõenäoliselt ka (püsti)rikast väikeriiki Venemaa külje all. Sambia on Sambia ja Mongoolia on Mongoolia. Ning Eesti on Eesti, kus on ka oma ettevõtjaid. Nende entusiasmi kadumine oleks riigi majandusele ehk kõige valusam löök. Ja mis puudutab seda va tiigrit, siis loodetavasti on ta lahkunud ajutiselt.